“Meil on täna pidupäev – poeg tuli koju, päriskoju,” oli Haja Kaev elevil häälega, kui talle aastalõpu lähenedes helistasin, et küsida, kuidas läheb.

Õigupoolest oleme Hajaga varem vaid korra kohtunud ja siis sain tuttavaks ka tema poja Tõnisega. Nad olid tookord jalutuskäigul – ema lükkamas ratastooli. Kui nüüd ühtäkki see suvine vestlus meelde tuli, võtsin viivitamata toru. Haja tundis mu hääle kohe ära ja meie jutt laabus, nagu oleksime ammused tuttavad.

Enne, kui muudest asjadest rääkida jõudsime, kuulsin, et Tõnis on endiselt rõõmsameelne ning on kodus kuni kella viieni – siis tuleb hooldekodu buss järele ja ta sõidab oma igapäevakoju, Pargikoju.