Isegi kui mõned olemasolevad tehnoloogiad suudavad leida klassikaliste massihävitusrelvade jääke võrdlemisi kiiresti, jäävad need hätta näiteks neljanda generatsiooni keemiarelvade tuvastamisel. Nende hulka kuuluvad ka novitšoki-klassi närvimürgid, millega üritas Venemaa tappa oma endist spiooni Sergei Skripalit. Samuti on raske välja selgitada, kas eos ohutute ainete lagunemisel tekkis mürgiseid bioloogilisi ühendeid.

Lõplik lahendus taoliste ohtlike ainete sündmuskohal määramiseks on Smolanderi sõnul veel väljatöötamisel. Samas hakkab see hõlmama ilmselt droone ja pilvarvutusplatvorme. Analüüsiks tarvilikud algandmed tekiksid drooni kantavas analüsaatoris. Seejärel üritaksid juba algoritmid määrata, millele uuritud ühend kõige rohkem sarnaneb. "Väga palju täpsemalt me tehnoloogiast selle projekti puhul rääkida ei saagi. Mulle endalegi tuli kerge üllatusena, et iga selline asi tuleb esmalt komisjoni tasemel heaks kiita," sõnas professor.

Kolme aastaga ei jõua projektis osalevad partnerid ilmselt siiski nii kaugele, et riigid saaksid lahenduse kasutusse võtta. "Eeskätt bioloogilistele ohtudele vaadates alustame sisuliselt nullist. Kolme aasta pärast pole meil kindlasti valmis toodet või tehnoloogiat, mida saaks kohe käiku lasta. See pole aga EDF-raamistiku eesmärk. Peame jõudma prototüübini," tõdes Smolander. Sealt edasi kulub lahenduse argikasutuseks sobilikuks lihvimine tüüpiliselt veel paar aastat.

Tehnikaülikooli teadlaste panus puudutab konsortsiumis esmajoones analüütilist poolt. "Järgmise aasta jooksul paneme paika näiteks tingimused, millel keemia- ja bioloogiliste relvade ühendeid tuvastada saab, millised peavad olema protokollid proovide võtmiseks ja andmete kättesaadavaks tegemiseks. Samuti toodame andmeid arendatava tehnoloogia usaldusväärsuses veendumiseks," selgitas professor.

Kolme aasta peale jagub töörühmale aga teisigi ülesandeid. Näiteks tegelevad nad tulevikus ka tarvilike masinõppe- ja tehisintellektialgoritmide loomisega.

Smolander julgustas teisteski Eesti ülikoolides ja teadusasutustes tegutsevaid teadlasi EDF-ist raha taotlema ning otsima selleks vajadusel partnereid piiri tagant. "Tunnetan, et Eesti ülikoolidel on mitmeid võimalusi, näiteks IT- ja automaasüsteemide vallas või loodusteadustes, aga sellele võiksid mõelda ka väikese ja keskmise suurusega ettevõtted. NATO-sse kuulumine tuleb selleski osas kasuks," lisas ta.

Professorit ennast köitis teema puhul selle praktiline väljund. "Kuna see puutub kokku veel bioloogia ja masinõppe teemaga, millega olen varem tegelenud, siis oli selline valdkondade segamine mulle eriti meeltmööda. Isegi kui me ei pea jõudma valmis tehnoloogiani, on sellel mingisugune suurem ja praktiline eesmärk," viitas professor.

Belgia Kuningliku Kaitseväeakadeemia juhitavas TeChBioTi projektis osalevad peale Tallinna Tehnikaülikooli veel näiteks Saksamaa kaitseministeerium, mitu Kreeka T&A ettevõtet ja tehnoloogiakeskust ning Hannoveri Leibnizi ülikooli. Projekti 4,3 miljoni suurusest eelarvest tuleb Eestisse ligikaudu 400 000 eurot.